Jõulud peaksid olema ilus aeg, aga tegelikult on kogu aeg peal surve teha kõigile võimalikult vägevaid kingitusi. Täna olid poed inimesi täis, kes krabasid pakkepaberit nagu nende elu sõltuks sellest ja ostsid igasugust pahna kokku nagu sõjaajal.
Minul on täiesti ükskõik kas keegi kingib midagi mulle või mitte, ma tahan lihtsalt perega olla, ennast poolsurnuks süüa ning telekast jõulufilme vaadata.

Päris piinlik, kui suudad poole aasta jooksul kolm kaktust ära tappa. Nüüd ma kardan küll lapsi saada.

Kui sa elad ikka veel vanematega, kes sulle süüa teevad, su pesu pesevad, vajalikud asjad ostavad ja veel taskuraha ka annavad, you  better appreciate it you little punk.

Ma ei teadnud, et ühest ninast võib nii palju tatti tulla ja kurk on ka nii valus, et isegi hingata ei taha. Pole kindel, kas asi on selles, et ma pole viitsinud salli kaela panna või olen ebola saanud.

Ma jumaldan väheseid asju, kuid see laul on üks neist.

Sügis oleks ilmselt hetkel mu lemmikaastaaeg, kui a) kogu aeg nii kuradi külm poleks või b) mu talveriided oleksid Tartus, mitte Viljandis. Pean endale ikkagi homme ühikasse teed ostma, sest muidu on reaalne oht surnuks külmuda.

Pool aastat ühe inimese pärast õnnetu olemine pani mind mõtlema, et kas minusuguse jaoks on üldse keegi. Ma tean, et minuga on raske hakkama saada, sest ma ei oska eriti suhelda, olen imelik ning mulle ei meeldi paljud asjad. Jah, vahepeal viskan ikka nalja ka ja olen täitsa inimese moodi, aga ma ei suudaks vist enda kaksikuga iial sõber olla. Arvasin, et see kutt, kelle pärast nii kaua kassisin, ongi minu jaoks the one ja kui sain aru, et ta ikka ei taha mind, olin kindel, et nüüd olengi igavesti üksi ja kõik.


Dodged a bullet there. Ma ei suuda ikka veel uskuda, et sain nii rumal ja pime olla. Hea töö.

Just siis, kui olin alla andnud, sattusin täiesti suvaliselt kokku ühe võrratu inimesega. Ma poleks iial uskunud, et leian sellise inimese, kellega tahaksin 24/7 koos olla ja kes ei segaks mu patareide laadimist. Ta teeb mind nii õnnelikuks ja ma tunnen end temaga hästi. Esimest korda tunnen, et elul pole viga midagi, täitsa normaalne asi teine.

Leiaks ma nüüd lõpuks Tartus koha, mida saaksin käsi südamel koduks nimetada, oleks mu eluke päris võrratu.

Kolisin 27. augustil tagasi Tartusse. Ehk pole "kolima" just kõige õigem sõna, sest tegelikult viisin asjad sõbranna juurde ning ise passisin mõned päevad poiss-sõbra juures ühikas. Kui tema toakaaslane tuli, ööbisin sõbranna juures. Kõike seda vaid seetõttu, et ma ei tahtnud enda ühikasse tulla.

Nüüd aga olen siin ja palvetan salaja, et võidaksin lotoga mõnikümmend tuhat euri. Saaksin omale korteri osta ja elu oleks natuke ilusam. Mulle lihtsalt ei meeldi, kui mul pole mitte mingisugust privaatsust ja iga kümne minuti tagant on kedagi kuulda, sest seinad on paberõhukesed.

Samas on mul üsna hea meel Tartus olla, sest mu R on siin ja ta teeb mind väga väga õnnelikuks.

Käisin 3 päeva järjest metsas nagu õige maamees puid lõhkumas ja praegu on selline tunne, et annan kohe otsad. Iga sentimeeter mu kehast valutab, isegi sügavalt hingates on natuke valus. Käisin öösel kell pool 4 nagu murdvaras telefoniga valgust näidates valuvaigisteid otsimas.

Täna on üks nendest päevadest, kui tahaks teki sees teed juua ja lugeda ning mitte ühegi inimesega rääkida.

Olin 2 päeva Tartus ja päris kurb on jälle kodus tagasi olla. Vähemalt sain üürilepingu tehtud, mis tähendab, et ma pole sügisest kodutu. Saan ka seda võrratut tudengielu nautida. Pean ainult külmkapi leidma ja mõtlema, kus ma pesu pesta saan.

Ja ma olen üle pika aja oma eluga nii rahul, sest minu ümber on võrratud inimesed.

Positivus 2014

Kuulsin sellest festivalist esimest korda 2013. aasta alguses ning kui sain teada, et seal esineb The XX ja Imagine Dragons, teadsin, et pean sinna saama. Tegime sõpradega plaane ja olime päris elevil, aga mõne kuuga juhtus nii palju asju, et ei saanudki minna. Mis seal ikka. Lubasime, et järgmisel aastal oleme kohal ning lootsime, et ehk lisandub sinna mõni veel parem bänd.

Tänavune line-up... sõnatu. Poleks iial suutnud midagi sellist ette kujutada.

Detsembris avaldati, et festival kestab 3 päeva ning üheks peaesinejaks on Kraftwerk. Okei, olin neist ainult kuulnud, aga 3D kontsert kõlas üsna lahedalt.

Jaanuari lõpuks lugesin, et programmi lisandusid Bastille, The 1975 ja mõned minu jaoks tundmatud artistid. THE 1975!!! Ma hellitasin kogu aeg lootust, et äkki mingi ülisuure ime läbi esinevad nad seal ning see rõõm, mis mind valdas oli üüratu. Peale seda teadet olin ma 500% kindel, et ma pean sinna saama, maksku, mis maksab. 

Veebruari lõpus lisandusid The Kooks ja Daughter, kellesse ma kohe armusin ning arvasin, et nüüd ei saa küll enam paremaks minna, kuid märtsi lõpus olid nimekirjas veel Ellie Goulding ning mu kauaaegne lemmik You Me At Six.

Ostsime sõbrannaga 2 päeva enne festivali passid ära ning alustasime juba 17. juuli õhtul sõitu Salacgrīva poole, et telklas hea koht saada.

1. päev

Jõudsime kohale 17. juuli öösel. Ausalt öeldes olime päris väsinud, sest see oli üks pikk päev ning asjade vedamine parklast telklasse oli üsna väsitav. Arvasime, et paneme telgi püsti, vaatame natuke ringi ning lähme magama.

Päris hea nali oli, sest festival oli telklas juba varakult alanud. Muusika mängis täisvõimsusel, inimesed olid juba meeldivalt vintis ning see õhkkond pühkis kogu une minema. Leidsime vaba platsi ning kuna oli kottpime, näitasin mina telefoniga tuld, kui sõbranna üritas telki püsti panna. Vaevalt 10 minutit peale saabumist oli meie juures 3 sõbralikku läti kutti, kes aitasid meil rõõmuga telki püsti panna. Nad tegid küll üsna halba tööd, aga vähemalt saime telgi püsti. Nende telk oli 5 meetrit eemal ning peale "See you, neighbours" ütlemist viskasime ruttu asjad telki ning läksime telklaala uudistama.

See on uskumatu, kui sõbralikud ja vabad kõik inimesed seal olid. Läksime lava ette, kus oli DJ ning tundsin ennast nii rahulikult ja õnnelikult. Ma ei oska seda seletada, aga see oli võrratu tunne. Lava ees tutvusime mingi läti kutiga, kes hakkas meiega juttu ajama ning kutsus oma seltskonna juurde. Tema ja ta sõbrad olid tõesti vahvad inimesed. Kutsusid meid enda juurde umbes kilomeeter eemal. Jututeemad (ja jook) ei lõppenud ning lõpuks oli kell 5 hommikul ja me hakkasime alles telkla poole liikuma.

Sel päeval tahtsime kindlasti YMAS'i näha. Enne seda käisime poes, vaatasime festivalialal niisama ringi, käisime mere ääres jne. Plaanisime kõvasti varem lava juurde minna, et võimalikult head kohad saada ning tänu sellele nägime FM Belfasti, kellest polnud enne kuulnudki, kui kelle muusika oli üllatavalt hea.

YMAS'i ajal olime peaaegu kohe lava ees ning see kontsert oli kõik, mida loota võis. Surime iga kord nagu 13-aastased, kui Josh naeratas. Veel sattusime kogemata circle pit'i, saime lõuga, kaotasime hääled ära ja olime üleni tolmused, aga olime ülirahul. Rahul ja õnnelikud tolmuahvid.

2. päev

Päeval käisime mere ääres päikest võtmas ning ujumas. Merepõhi oli kohutavalt kivine ning ma suutsin kuidagi oma jala ära lõhkuda, aga vähemalt hakkas päike peale. Isegi liiga hästi.

Sel päeval oli plaanis Daughterit ning Ellie Gouldingut näha. Daughterit nägime ainult natukene kaugelt, sest seal oli liiga palju rahvast ning otsutasime hoopis sõbranna tuttavatega metsa all istuda ning muusikat kuulata.

Hiljem olime targemad ning läksime varem kohale, et Ellie Gouldingu ajal lavale võimalikult lähedal olla. Kuigi läksime sinna umbes 40 minutit varem, pidime ikkagi üsna kaugel olema, sest seal oli juba väga palju rahvast. Ma pole küll eriline Ellie fänn, aga ta live on päris võimas ning rahvas elas hästi kaasa.

Peale Elliet ajasime niisama metsa vahel juttu, kui meie juurde tuli 2 kutti. Üks neist ütles "Tsau!" ja tahtis, et patsu lööksime. Lõime ning sõbranna ütles: "Tsau jah! Eestlased või?" Nad hakkasid juba edasi minema, kuid tulid tagasi ning hakkasime juttu ajama. Nad tundusid päris vahvad ning otsustasime neljakesi Kraftwerkile minna. Lava juures saime 3D prillid ning kuigi ma tavaliselt sellist muusikat ei kuula, pean tunnistama, et see oli ikka väga awesome. 

Siiski ei viitsinud me seal kaua olla ning liikusime tagasi telklasse. Seal istusime natuke nende telkide juures, jõime õlut/siidrit ja ajasime niisama juttu. Käisime ka tantsimas ja ajasime täiesti võõraste inimestega juttu. See oli ilmselt kõige lahedam Positivuse öö, sest meid ümbritsesid nii sõbralikud ja muretud inimesed. "Festivaliinimesed" nagu A ütles.

3. päev

Seda päeva olin ma tükk aega oodanud, kuid siiski oli natuke kurb tunne ka. Õhtul ootas meid 3 kontserti: kauaoodatud The 1975, Bastille ning The Kooks.

Päeval oli kohutav paduvihm. Alguses olime õnnelikud, sest kogu aeg oli meeletult palav, kuid kui saime aru, et see sadu ei kavatsegi lõppeda, oli asi naljast kaugel. Vesi hakkas juba telki ronima ning teadsime, et peame millalgi asjad kokku pakkima, et peale viimast kontserti Eesti poole sõitma hakata.

Õnneks lõppes vihm enne kontserte, jättes lava ette ning suure ekraani juurde võimsad mudalombid, kuhu päris paljud sisse hüppasid ning mudamaadlust korraldasid. 

Suure mudalombi tõttu ei saanud me The 1975 ajaks päris lava ette, kuid siiski oli meil üsna hea koht. Ma ei pidanud milleski pettuma, nad olid lihtsalt võrratud. Matty on lavale loodud. Mu süda oli nii rahul.

Ma teadsin ainult mõnda Bastille lugu, kuid nende kontsert oli võrratu. Dani hääl on imeline ning ma armusin natuke Kyle Simmonsisse ära.

The Kooksi kontserdil oli vist kõige rohkem rahvast. Ma olin terve aeg sõnatu, see oli lihtsalt nii võimas. Mu lemmikhetk: Luke Pritchard laulab koos kitarriga üksinda laval "Seaside" ning tohutu rahvamass laulab kaasa. Külmavärinad tulevad ikka veel peale, kui sellest mingit videot vaatan.

Kui kontsert läbi sai, lasti ilutulestikku ning me ei tahtnud leppida faktiga, et festival on läbi. Jalutasime üsna vigastena auto juurde ning hakkasime rampväsinutena koju sõitma.

Positivus on päris ausalt üks parimaid kogemusi mu elus. Seda õhkkonda ja meeleolu ei anna sõnadesse panna. Terve mu keha valutas veel mitu päeva, kuid ma oleks sinna kasvõi kohe tagasi läinud ning kõik need päevad uuesti läbi elanud. Järgmisel aastal olen kindlasti uuesti kohal, sest see festival on igat senti väärt.

Loen oma vanu tweete ning ei saa aru, kuidas kurat ma sain pidada sellist inimest, kes mind nii õnnetuks tegi, maailma parimaks? Keegi oleks pidanud mind jaanuaris labakäega näkku lööma ja ütlema "kuule, aitab küll, ole inimene". See pole ausalt normaalne, ma ei taha uskuda, et sain nii rumal olla. Miks ma nii tegin? Miks?

Tegelikult ei peaks ma mitte oma Twitterit vaatama, vaid Positivusest kirjutama või mõtlema, kuhu ma siis lõppude lõpuks sügisel elama lähen. See täiskasvanuelu pole ilmselt minu jaoks.

Väike update: Positivus oli võrratu ja ma armastan elu.

Praegu on see võrratu hetk, kui ma mõistan, et ei olegi enam mingi idiootse asja pärast kurb. Võttis aega 2 kuud, aga ma olen enda üle siiski uhke, kurat küll. Võtsin end kokku ja mõtlesin, et no kaua võib, kunagi tuleb uuesti inimeseks hakata.

Suvel on ikka ülivahva haige olla, mulle nii meeldib, kui see rikub kõik plaanid ära.

Juba teist päeva on selline tunne nagu keegi peksaks mind jalaga oimukohta. Kogu aeg on nii väsinud olla ja süda on ka paha. Väsimus on ilmselt sellest, et mu unegraafik on nii paigast ära, kui vähegi võimalik. Lähen umbes kell 4 magama ja ärkan 13 paiku. Magan korralikult tunnid täis, aga ikka olen päeval nagu laip.

Õppinud pole ka eriti, sest lihtsalt ei jõua. Eksam on juba kolmapäeval ja ma juba päris lootusetu. Hea töö jälle, tubli olen.

Vähemalt jõudsin omadega Tartusse. Praegu palvetan, et öö üle elaks, nii palju ikka seda eluisukest veel on. Nagu mu sõbranna just enne kirjutas: "Kui öösel ära sured samas, pole ka midagi head ju". Vist ei oleks jah, kes ikka head nalja teeb, eksole.

Vaatasin just sellist filmi nagu "Curse of Chucky". Alguses arvasin, et tegu on mingi väikese eelarvega halva komöödiaga, aga tuli välja, et tegelikult on seda 5 miljoni dollarise eelarvega õudusfilmi igal pool kiidetud. Ma ei tea, kas on asi minus või on teistel inimestel lihtsalt kohutavalt halb maitse?

Selline tunne, et peaks hakkama mingeid eneseabiraamatuid lugema. Päris ausalt kohe. Ma ei jaksa enam kogu aeg kassida ja enda peale tige olla.

Head laulu ka.

Nägin just, et sain praktikad arvestatud, mis tähendab, et esimene kursus on edukalt läbitud. Kiidan ennast, tubli olin.

Võtsin end täna kokku ja hakkasin bioloogiat õppima. Juba varsti on sisseastumiseksam ja parem oleks, kui ma seal ülihead punktid saaksin. Ma ei elaks seda üle, kui teist aastat järjest end alt veaksin ja oma eluunistuse teisele inimesele annaksin.

Veedan tänase jaanipäeva pea- ja kurguvaluga voodis, joon teed, söön napoleonikooki ja vaatan Losti. Nagunii on see tänapäeval ainult lõkke ääres toimuv joomapidu ja ilm on ka halb nii et ma ei jää vist millestki ilma.

Süü on tähtedel

Otsustasin jaanuaris lõpuks läbi lugeda John Greeni raamatu "The Fault in Our Stars". Seda raamatut kiideti taevani nii lugejate kui kriitikute poolt. Samuti jäi Tumblris mulje, et TFIOS'i on nüüd natuke sisemiselt surnud ning viskavad end iga kord hüsteeriliselt nuttes põrandale, kui kuulevad/näevad sõna "okay". Kuna jaanuaris oli lõpuks aega ja viitsimist, lugesin samuti huvist läbi, olles natuke skeptiline, et kui kurb see ikka olla saab?

Raamatu lõpus olin teki sees keras ning nutsin nagu oleks ise matustel käinud. Ma ei saanud aru, mis toimub, sest raamat pole tegelikult midagi väga erilist. Asi vist selles, et terve see lugu on lihtsalt nii südantlõhestav. Mõtlesin pideval, mis tunne neil olla võib ning tundsin, kuidas mu süda murdus iga leheküljega aina enam. Olen selline inimene, kes jääb peale väga head raamatut/filmi veel mitmeks päevaks täiesti teise maailma ning see raamat kindlustas vähemalt 4 päeva kurba tuju.

Olin põnevil, kui kuulsin, et raamatust tuleb ka film. Kujutasin küll peategelasi täiesti teistmoodi ette, kuid siiski ootasin seda põnevusega ning lootsin parimat. Lugesin inimeste muljeid ning sain aru, et film on tõesti hea ja nutmine on garanteeritud. Selles olin kindel, et kurb hakkab, kuid ma polnud valmis selleks, mis tegelikult juhtus.

Juba filmi alguses, kui pealkiri ekraanile ilmus, tuli mul klomp kurku. Olin seda ju nii kaua oodanud ning kõik lugemise ajal kogetud emotsioonid tulid meelde. Alguses sai naerda ja naeratada, sest kõik oli armas ja tore. Mida lõpu poole, seda raskemaks läks. Ükskõik, kas oli kurb või rõõmus koht, ikka tulid pisarad silma. Üritasin küll neid kinni hoida ja vaikselt ära pühkida, kuid andsin lõpuks alla. Vaatasin ümberringi ning terve saalitäis rahvast luristas nina, nuuksus ja pühkis salaja pisaraid varrukasse. Kinosaalist tulin punaste silmadega välja ning olin valmis igaühele ütlema, et ma tegelikult tegin nurga taga peale.

See film on imeline. Päris ausalt. Näitlejad on võrratud, kaameratöö imeline ning soundtrackid toovad veel praegugi pisarad silma. Ma olen filmide suhtes väga kriitiline, kuid see film on minu jaoks vähemalt 9/10. Kavatsen seda kahtlemata veel mitu mitu mitu korda vaadata, sest see on paistes silmi ning kinnist nina väärt.

Olen juba 2 päeva üritanud tulutult oma Wordpressi blogi siia importida. Paistab, et pean jälle nullist alustama, oh well.