Tänavune line-up... sõnatu. Poleks iial suutnud midagi sellist ette kujutada.
Detsembris avaldati, et festival kestab 3 päeva ning üheks peaesinejaks on Kraftwerk. Okei, olin neist ainult kuulnud, aga 3D kontsert kõlas üsna lahedalt.
Jaanuari lõpuks lugesin, et programmi lisandusid Bastille, The 1975 ja mõned minu jaoks tundmatud artistid. THE 1975!!! Ma hellitasin kogu aeg lootust, et äkki mingi ülisuure ime läbi esinevad nad seal ning see rõõm, mis mind valdas oli üüratu. Peale seda teadet olin ma 500% kindel, et ma pean sinna saama, maksku, mis maksab.
Veebruari lõpus lisandusid The Kooks ja Daughter, kellesse ma kohe armusin ning arvasin, et nüüd ei saa küll enam paremaks minna, kuid märtsi lõpus olid nimekirjas veel Ellie Goulding ning mu kauaaegne lemmik You Me At Six.
Ostsime sõbrannaga 2 päeva enne festivali passid ära ning alustasime juba 17. juuli õhtul sõitu Salacgrīva poole, et telklas hea koht saada.
1. päev
Jõudsime kohale 17. juuli öösel. Ausalt öeldes olime päris väsinud, sest see oli üks pikk päev ning asjade vedamine parklast telklasse oli üsna väsitav. Arvasime, et paneme telgi püsti, vaatame natuke ringi ning lähme magama.
Päris hea nali oli, sest festival oli telklas juba varakult alanud. Muusika mängis täisvõimsusel, inimesed olid juba meeldivalt vintis ning see õhkkond pühkis kogu une minema. Leidsime vaba platsi ning kuna oli kottpime, näitasin mina telefoniga tuld, kui sõbranna üritas telki püsti panna. Vaevalt 10 minutit peale saabumist oli meie juures 3 sõbralikku läti kutti, kes aitasid meil rõõmuga telki püsti panna. Nad tegid küll üsna halba tööd, aga vähemalt saime telgi püsti. Nende telk oli 5 meetrit eemal ning peale "See you, neighbours" ütlemist viskasime ruttu asjad telki ning läksime telklaala uudistama.
See on uskumatu, kui sõbralikud ja vabad kõik inimesed seal olid. Läksime lava ette, kus oli DJ ning tundsin ennast nii rahulikult ja õnnelikult. Ma ei oska seda seletada, aga see oli võrratu tunne. Lava ees tutvusime mingi läti kutiga, kes hakkas meiega juttu ajama ning kutsus oma seltskonna juurde. Tema ja ta sõbrad olid tõesti vahvad inimesed. Kutsusid meid enda juurde umbes kilomeeter eemal. Jututeemad (ja jook) ei lõppenud ning lõpuks oli kell 5 hommikul ja me hakkasime alles telkla poole liikuma.
Sel päeval tahtsime kindlasti YMAS'i näha. Enne seda käisime poes, vaatasime festivalialal niisama ringi, käisime mere ääres jne. Plaanisime kõvasti varem lava juurde minna, et võimalikult head kohad saada ning tänu sellele nägime FM Belfasti, kellest polnud enne kuulnudki, kui kelle muusika oli üllatavalt hea.
YMAS'i ajal olime peaaegu kohe lava ees ning see kontsert oli kõik, mida loota võis. Surime iga kord nagu 13-aastased, kui Josh naeratas. Veel sattusime kogemata circle pit'i, saime lõuga, kaotasime hääled ära ja olime üleni tolmused, aga olime ülirahul. Rahul ja õnnelikud tolmuahvid.
2. päev
Päeval käisime mere ääres päikest võtmas ning ujumas. Merepõhi oli kohutavalt kivine ning ma suutsin kuidagi oma jala ära lõhkuda, aga vähemalt hakkas päike peale. Isegi liiga hästi.
Sel päeval oli plaanis Daughterit ning Ellie Gouldingut näha. Daughterit nägime ainult natukene kaugelt, sest seal oli liiga palju rahvast ning otsutasime hoopis sõbranna tuttavatega metsa all istuda ning muusikat kuulata.
Hiljem olime targemad ning läksime varem kohale, et Ellie Gouldingu ajal lavale võimalikult lähedal olla. Kuigi läksime sinna umbes 40 minutit varem, pidime ikkagi üsna kaugel olema, sest seal oli juba väga palju rahvast. Ma pole küll eriline Ellie fänn, aga ta live on päris võimas ning rahvas elas hästi kaasa.
Peale Elliet ajasime niisama metsa vahel juttu, kui meie juurde tuli 2 kutti. Üks neist ütles "Tsau!" ja tahtis, et patsu lööksime. Lõime ning sõbranna ütles: "Tsau jah! Eestlased või?" Nad hakkasid juba edasi minema, kuid tulid tagasi ning hakkasime juttu ajama. Nad tundusid päris vahvad ning otsustasime neljakesi Kraftwerkile minna. Lava juures saime 3D prillid ning kuigi ma tavaliselt sellist muusikat ei kuula, pean tunnistama, et see oli ikka väga awesome.
Siiski ei viitsinud me seal kaua olla ning liikusime tagasi telklasse. Seal istusime natuke nende telkide juures, jõime õlut/siidrit ja ajasime niisama juttu. Käisime ka tantsimas ja ajasime täiesti võõraste inimestega juttu. See oli ilmselt kõige lahedam Positivuse öö, sest meid ümbritsesid nii sõbralikud ja muretud inimesed. "Festivaliinimesed" nagu A ütles.
3. päev
Seda päeva olin ma tükk aega oodanud, kuid siiski oli natuke kurb tunne ka. Õhtul ootas meid 3 kontserti: kauaoodatud The 1975, Bastille ning The Kooks.
Päeval oli kohutav paduvihm. Alguses olime õnnelikud, sest kogu aeg oli meeletult palav, kuid kui saime aru, et see sadu ei kavatsegi lõppeda, oli asi naljast kaugel. Vesi hakkas juba telki ronima ning teadsime, et peame millalgi asjad kokku pakkima, et peale viimast kontserti Eesti poole sõitma hakata.
Õnneks lõppes vihm enne kontserte, jättes lava ette ning suure ekraani juurde võimsad mudalombid, kuhu päris paljud sisse hüppasid ning mudamaadlust korraldasid.
Suure mudalombi tõttu ei saanud me The 1975 ajaks päris lava ette, kuid siiski oli meil üsna hea koht. Ma ei pidanud milleski pettuma, nad olid lihtsalt võrratud. Matty on lavale loodud. Mu süda oli nii rahul.
Ma teadsin ainult mõnda Bastille lugu, kuid nende kontsert oli võrratu. Dani hääl on imeline ning ma armusin natuke Kyle Simmonsisse ära.
The Kooksi kontserdil oli vist kõige rohkem rahvast. Ma olin terve aeg sõnatu, see oli lihtsalt nii võimas. Mu lemmikhetk: Luke Pritchard laulab koos kitarriga üksinda laval "Seaside" ning tohutu rahvamass laulab kaasa. Külmavärinad tulevad ikka veel peale, kui sellest mingit videot vaatan.
Kui kontsert läbi sai, lasti ilutulestikku ning me ei tahtnud leppida faktiga, et festival on läbi. Jalutasime üsna vigastena auto juurde ning hakkasime rampväsinutena koju sõitma.
Positivus on päris ausalt üks parimaid kogemusi mu elus. Seda õhkkonda ja meeleolu ei anna sõnadesse panna. Terve mu keha valutas veel mitu päeva, kuid ma oleks sinna kasvõi kohe tagasi läinud ning kõik need päevad uuesti läbi elanud. Järgmisel aastal olen kindlasti uuesti kohal, sest see festival on igat senti väärt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar