Väike update: Positivus oli võrratu ja ma armastan elu.

Praegu on see võrratu hetk, kui ma mõistan, et ei olegi enam mingi idiootse asja pärast kurb. Võttis aega 2 kuud, aga ma olen enda üle siiski uhke, kurat küll. Võtsin end kokku ja mõtlesin, et no kaua võib, kunagi tuleb uuesti inimeseks hakata.

Suvel on ikka ülivahva haige olla, mulle nii meeldib, kui see rikub kõik plaanid ära.

Juba teist päeva on selline tunne nagu keegi peksaks mind jalaga oimukohta. Kogu aeg on nii väsinud olla ja süda on ka paha. Väsimus on ilmselt sellest, et mu unegraafik on nii paigast ära, kui vähegi võimalik. Lähen umbes kell 4 magama ja ärkan 13 paiku. Magan korralikult tunnid täis, aga ikka olen päeval nagu laip.

Õppinud pole ka eriti, sest lihtsalt ei jõua. Eksam on juba kolmapäeval ja ma juba päris lootusetu. Hea töö jälle, tubli olen.

Vähemalt jõudsin omadega Tartusse. Praegu palvetan, et öö üle elaks, nii palju ikka seda eluisukest veel on. Nagu mu sõbranna just enne kirjutas: "Kui öösel ära sured samas, pole ka midagi head ju". Vist ei oleks jah, kes ikka head nalja teeb, eksole.

Vaatasin just sellist filmi nagu "Curse of Chucky". Alguses arvasin, et tegu on mingi väikese eelarvega halva komöödiaga, aga tuli välja, et tegelikult on seda 5 miljoni dollarise eelarvega õudusfilmi igal pool kiidetud. Ma ei tea, kas on asi minus või on teistel inimestel lihtsalt kohutavalt halb maitse?