Juba teist päeva on selline tunne nagu keegi peksaks mind jalaga oimukohta. Kogu aeg on nii väsinud olla ja süda on ka paha. Väsimus on ilmselt sellest, et mu unegraafik on nii paigast ära, kui vähegi võimalik. Lähen umbes kell 4 magama ja ärkan 13 paiku. Magan korralikult tunnid täis, aga ikka olen päeval nagu laip.

Õppinud pole ka eriti, sest lihtsalt ei jõua. Eksam on juba kolmapäeval ja ma juba päris lootusetu. Hea töö jälle, tubli olen.

Vähemalt jõudsin omadega Tartusse. Praegu palvetan, et öö üle elaks, nii palju ikka seda eluisukest veel on. Nagu mu sõbranna just enne kirjutas: "Kui öösel ära sured samas, pole ka midagi head ju". Vist ei oleks jah, kes ikka head nalja teeb, eksole.