Loen oma vanu tweete ning ei saa aru, kuidas kurat ma sain pidada sellist inimest, kes mind nii õnnetuks tegi, maailma parimaks? Keegi oleks pidanud mind jaanuaris labakäega näkku lööma ja ütlema "kuule, aitab küll, ole inimene". See pole ausalt normaalne, ma ei taha uskuda, et sain nii rumal olla. Miks ma nii tegin? Miks?

Tegelikult ei peaks ma mitte oma Twitterit vaatama, vaid Positivusest kirjutama või mõtlema, kuhu ma siis lõppude lõpuks sügisel elama lähen. See täiskasvanuelu pole ilmselt minu jaoks.