Pool aastat ühe inimese pärast õnnetu olemine pani mind mõtlema, et kas minusuguse jaoks on üldse keegi. Ma tean, et minuga on raske hakkama saada, sest ma ei oska eriti suhelda, olen imelik ning mulle ei meeldi paljud asjad. Jah, vahepeal viskan ikka nalja ka ja olen täitsa inimese moodi, aga ma ei suudaks vist enda kaksikuga iial sõber olla. Arvasin, et see kutt, kelle pärast nii kaua kassisin, ongi minu jaoks the one ja kui sain aru, et ta ikka ei taha mind, olin kindel, et nüüd olengi igavesti üksi ja kõik.


Dodged a bullet there. Ma ei suuda ikka veel uskuda, et sain nii rumal ja pime olla. Hea töö.

Just siis, kui olin alla andnud, sattusin täiesti suvaliselt kokku ühe võrratu inimesega. Ma poleks iial uskunud, et leian sellise inimese, kellega tahaksin 24/7 koos olla ja kes ei segaks mu patareide laadimist. Ta teeb mind nii õnnelikuks ja ma tunnen end temaga hästi. Esimest korda tunnen, et elul pole viga midagi, täitsa normaalne asi teine.

Leiaks ma nüüd lõpuks Tartus koha, mida saaksin käsi südamel koduks nimetada, oleks mu eluke päris võrratu.