Kolisin 27. augustil tagasi Tartusse. Ehk pole "kolima" just kõige õigem sõna, sest tegelikult viisin asjad sõbranna juurde ning ise passisin mõned päevad poiss-sõbra juures ühikas. Kui tema toakaaslane tuli, ööbisin sõbranna juures. Kõike seda vaid seetõttu, et ma ei tahtnud enda ühikasse tulla.

Nüüd aga olen siin ja palvetan salaja, et võidaksin lotoga mõnikümmend tuhat euri. Saaksin omale korteri osta ja elu oleks natuke ilusam. Mulle lihtsalt ei meeldi, kui mul pole mitte mingisugust privaatsust ja iga kümne minuti tagant on kedagi kuulda, sest seinad on paberõhukesed.

Samas on mul üsna hea meel Tartus olla, sest mu R on siin ja ta teeb mind väga väga õnnelikuks.