Raamatu lõpus olin teki sees keras ning nutsin nagu oleks ise matustel käinud. Ma ei saanud aru, mis toimub, sest raamat pole tegelikult midagi väga erilist. Asi vist selles, et terve see lugu on lihtsalt nii südantlõhestav. Mõtlesin pideval, mis tunne neil olla võib ning tundsin, kuidas mu süda murdus iga leheküljega aina enam. Olen selline inimene, kes jääb peale väga head raamatut/filmi veel mitmeks päevaks täiesti teise maailma ning see raamat kindlustas vähemalt 4 päeva kurba tuju.
Olin põnevil, kui kuulsin, et raamatust tuleb ka film. Kujutasin küll peategelasi täiesti teistmoodi ette, kuid siiski ootasin seda põnevusega ning lootsin parimat. Lugesin inimeste muljeid ning sain aru, et film on tõesti hea ja nutmine on garanteeritud. Selles olin kindel, et kurb hakkab, kuid ma polnud valmis selleks, mis tegelikult juhtus.
Juba filmi alguses, kui pealkiri ekraanile ilmus, tuli mul klomp kurku. Olin seda ju nii kaua oodanud ning kõik lugemise ajal kogetud emotsioonid tulid meelde. Alguses sai naerda ja naeratada, sest kõik oli armas ja tore. Mida lõpu poole, seda raskemaks läks. Ükskõik, kas oli kurb või rõõmus koht, ikka tulid pisarad silma. Üritasin küll neid kinni hoida ja vaikselt ära pühkida, kuid andsin lõpuks alla. Vaatasin ümberringi ning terve saalitäis rahvast luristas nina, nuuksus ja pühkis salaja pisaraid varrukasse. Kinosaalist tulin punaste silmadega välja ning olin valmis igaühele ütlema, et ma tegelikult tegin nurga taga peale.
See film on imeline. Päris ausalt. Näitlejad on võrratud, kaameratöö imeline ning soundtrackid toovad veel praegugi pisarad silma. Ma olen filmide suhtes väga kriitiline, kuid see film on minu jaoks vähemalt 9/10. Kavatsen seda kahtlemata veel mitu mitu mitu korda vaadata, sest see on paistes silmi ning kinnist nina väärt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar